Keevitamist on ühendamismeetodina kasutatud aastasadu. Täna tuntakse ja kasutatakse erinevates majandusharudes ligikaudu 100 keevitusmeetodit. Tööstusgaaside kasutamine (eraldi gaaside või gaasisegudena) keevitusprotsesside optimeerimiseks sai alguse 1940.–1950. aastatel. Sestsaadik on tõusnud gaasipõhised keevitusprotsessid valitsevateks keevitusmeetoditeks.
Olulised gaaskaitsega keevitusmeetodid on sulavelektroodiga kaarkeevitus, aktiivgaasis kaarkeevitus, sulamatu elektroodiga kaarkeevitus inertgaasis ja plasma. Aktiivgaasis kaarkeevitus on eelismeetod normaalsete legeerimata terase tüüpide puhul, ehkki seda võib kasutada ka roostevaba terase tüüpide ja muude materjalide puhul.
1980.–1990. aastail toimus keevitusuuendusi. Nende hulgas laser, tandem- ja laser-hübriidkeevitus.
Gaasikomponentide „sisemiste omaduste” ja nende vastasmõju süvitsi mõistmine eriotstarbelistes segudes on oluline protsessigaaside edukaks kasutamiseks konkreetsetes keevitusprotsessides. Keevituskaar ise, äärmiselt tõhus, ent keerukas tööriist, koosneb suuresti eri kogustes ioniseeritud gaasist ja metalliaurust. See tähendab, et gaasi füüsikalistel omadustel on otsene ja kiire mõju kaarele. Lisaks puutuvad protsessigaasid kokku kuuma metalliga, mis on äärmiselt reaktiivne piirkond, kus gaaside keemilised ning metallurgilised mõjud täidavad olulist osa.
Linde (end. AGA)/WELDONOVA omab laialdasi teadmisi keevitusprotsessidest üldiselt ja lisaks ka gaasidest.
