Suunaga Läänemere põhjas

Stefan Hogeborn, üks Rootsi parimaid sukeldujaid, räägib merepõhjas tööl käimisest ja aurulaeva Astrid vraki leidmisest.

Ta töötab juhendajana sukeldumisfirmas OceanicTech ning osaleb laevavrakke otsiva meeskonna Ocean X Team ekspeditsioonidel. See on Stefani sõnul tõeline unistuste töö, kuna võimaldab tal ühitada fotograafiat sukeldumisega.

Ta on töötanud 20 aastat fotograafina mitmesugustel veealustel ekspeditsioonidel üle kogu maailma. Stefani erialaks on saanud eelkõige koopad, kaevandused ja sügaval paiknevad vrakid, kus on väga vähe valgust. Muuhulgas on ta pildistanud hiljuti leitud Nõukogude allveelaeva S2 ja tema pilte on avaldatud meedias üle kogu maailma. Stefani töö sukeldujana tähendab, et tal tuleb veeta suur osa aastast merel ja sukeldumised toimuvad kõikvõimalikes ilmastikutingimustes, isegi jäises vees. Samas ei pea ta vrakkidele sukeldumist ohtlikuks tööks. Kõik algab kindlatest harjumustest, protseduuridest ja õigest ettevalmistustest. Väljaõppe ja kogemuse toel õpid turvaliselt sukelduma ja oskad reageerida, kui midagi läheb viltu. Nii saab sukeldumisest ohutu ja ääretult lahe kogemus, kinnitab Stefan.

Ootamatu avastus

2012. aasta suvel oli Stefan merel laevavrakkide otsimise meeskonnaga Ocean X Team. Nad asusid Soome rannikul Rauma sadama läheduses. Ocean X Team kavatses uurida salapärast ringi Balti mere põhjas, kuid ekspeditsiooni teise reisi ajal tekkisid tehnilised probleemid ja ekspeditsioonilaeva Ancylus kurss seati hoopis lähedalasuvale tundmatule objektile. Hüdrolokaatorid näitasid peagi, et nende otsus oli õnnelik juhus. Nende ees merepõhjas lebas tundmatu laevavrakk. Stefan läks koos teiste sukeldujatega alla vraki juurde, mis asus umbes 80 meetri sügavusel.

Nagu tavaliselt, koosnes sukeldumisvarustus kuivülikonnast ja eri gaasisegudega balloonidest.

Gaasisegusid kasutatakse selleks, et sukeldujat külmas vees soojas hoida ja vältida kaht ohtu: kessoontõbe ja hapnikumürgitust. Enne allaminekut kontrollis Stefan oma allveekaamera korrasolekut.

80 meetri sügavusele sukeldudes tuleb laskuda aeglaselt, et keha jõuaks kasvava rõhuga kohaneda. Kuna hapnik muutub juba 30 meetri sügavusel keha jaoks toksiliseks, tuleb kasutada ka muid gaasisegusid, nt argoon ja trimix.

Merepõhja lähedale jõudes andis Stefani kolleeg oma laternaga märku, kui vrakk nähtavale ilmus. Stefan möödus vraki kõrval lebavast ankrust. Siis nägi ta käilakuju ja tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas. Stefan mäletab, et see oli tõeliselt uhke avastus. Naisekujul oli peas imeline kullatud loorberipärg.

Väärtuslik last

Selgus, et meeskonna leitud vrakk oli aurumootoriga luksusjaht Astrid. See oli olnud teel Stockholmist Soome Raumasse, kui Saksa allveelaev U22 selle 11. novembril 1916 põhja lasi. Esimese maailmasõja ajal lasid sakslased selles piirkonnas põhja mitu laeva, kuna nad olid kehtestanud kaubandusblokaadi, et peatada luksuskaupade importimine Venemaale.

„Astrid oli üks mu ägedamaid avastusi,“ ütleb Stefan. „Tavaliselt leiame igal aastal kolm kuni viis vrakki, kuid see leid oli eriline mitte ainult leitud pudelite, vaid ka selle poolest, et vrakk oli veel terve. Mastid olid oma kohal ja käilakuju … Olgem ausad, see oli ilusaim vrakk, mida ma kunagi näinud olen.“

Ja tõepoolest, Stefan oma meeskonnaga leidis vraki lastiruumist mitu puitkasti, mille nad vinnasid üles laevale. Pärast luku lahtikangutamist tuli kastidest välja 21 pudelit veini.

„See oli veel parem, sest lõppude lõpuks polnud see isegi vrakk, mida me otsinud olime,“ ütleb Stefan.

Mõnda pudelit analüüsiti Londonis ja leiti, et need on 100-aastased pudelid madeira ja portveiniga. Seitsme leitud pudeli sisu osutus joodavaks ja oli ühtlasi säilitanud kõrge kvaliteedi.

Õige pea pannakse pudelid oksjonile, eeldatavalt kujuneb ühe pudeli hinnaks 150 000–200 000 SEK.

Tekst: Max Sihvonen
Foto: Stefan Hogeborn